Mis saab siis, kui Vene väed Zaporižžja tuumajaama õhku lasevad? Ekspert hindab, kuidas see mõjuks Eestile

Mõned päevad tagasi ilmusid meedias teated, et Zaporižžja linnas valmistatakse päästetöötajaid ette juhuks, kui Vene Föderatsiooni väed peaksid Zaporižžja tuumajaamas korraldama plahvatuse. Samuti kinnitas Ukraina sõjaväeluure, et venelased on hakanud oma vägede koosseisu tuumajaama territooriumil vähendama.

Kiiev süüdistas sel kuul Venemaad ka “terroristliku” rünnaku kavandamises Euroopa suurimale tuumajaamale, millega kaasneks kiirguse eraldumine. Moskva aga lükkas süüdistused tagasi, vahendab Reuters.

Mida sellised käigud Vene vägede poolt võivad tähendada ning kuidas viitavad ohutaseme tõusule Ukraina päästetöötajate seas tehtud õppused, aitab analüüsida Sisekaitseakadeemia teaduskeskuse juhataja-teadur Raul Savimaa.

Savimaa sõnul keskendusid Vene Föderatsiooni relvajõud juba 2022. aastal Ukrainasse tungides muuhulgas oluliste taristu- ja energiaobjektide vallutamisele ning nende seas oli ka siiani okupeeritud Zaporižžja tuumajaam.

Ta näeb tehtud käikude taustalt kahte eesmärki:  “Esimene on saada enda kontrolli alla olulised energiaobjektid, et vallutatud aladel tagada energia kui ka mõjutada seeläbi Ukrainat võimaliku energia piiramisega. Teine pool on see, et oma vägede paigutamine tuumajaama territooriumile pakub üsna head kaitsekilbi võimalust.”

“Tuumajaam on väga hea kaitsekilp, kuna teine pool on selle ründamisel oluliselt ettevaatlikum. Minu arust on Vene Föderatsioon kuni viimase ajani seda taktikat kasutanud ja hoidnud jaama enda kontrolli all,” lisab ta.

Savimaa kinnitab, et meedias sõja jooksul ringlenud teated võimalikest plahvatustest jaama territooriumil on samuti teeninud kindlat eesmärki. “Üks tegevus on olnud selline provokatsioon, et tulistame jaama, mis suures osas on meie enda vägede kontrolli all, aga teeme näo, et seda on teinud teine pool.”

“Nende tulistamiste korral on ründed läinud administratiivhoonete pihta, mis ei põhjusta tõenäoliselt olulist keskkonnakatastroofi. Tõsisema ründeohu korral on selge, et Ukrainale ei ole kuidagi kasulik ise jaama rünnata, sest vaatamata raskustele nad ikkagi üritavad vastupealetungi käigus oma territooriumit vabastada.”

Juuni lõpus vahendasid meediakanalid Ukraina luurejuhi Kõrõlo Budanovi infot, et Vene väed on Zaporižžja tuumajaama täiendavalt mineerinud.

Savimaa selgitab: “Sajaprotsendiliselt ei saa väita, kas nad on seda teinud või mitte. Arvestades teadlaste väiteid, et reaktor on väljaspoolse rünnaku osas üsna purustuskindlaks tehtud, võib nõrk koht olla kas jahutusveebasseinid või muud jaama tööd toetavad süsteemid, aga mitte otseselt reaktor ise.”

Savimaa kinnitab Kahhovka tammi õhkimise valguses, et nähes, kui palju see pidurdas Ukraina vastupealetungi, kuid toetas Vene vägede tegevust, võib viimaste käitumises pidada sellist tegevust ikkagi eksisteerivaks. 

“Seal on võimalik teatud osi mineerida ja see võib olla tõenäoliselt tehtud kas sisenemise takistamiseks või selleks, kui asjad lähevad Vene Föderatsiooni jaoks keeruliseks ja nad peavad selle territooriumi loovutama. Kui nad hindavad ka ise, et see ei ole globaalne katastroof, vaid pigem regionaalne, siis ei ole see välistatud,” lisab ta.

“Kui nad valmistuvad spetsialiste ja vägesid sealt ära viima, on võimalus, et nad tõepoolest valmistuvad järgmiseks käiguks. See võib olla lisaks mineerimisele ka osalise juurdepääsu takistamine ja ka olukord, kus nad katsetavad järjekordselt, et äkki Lääs survestab tuumaohu tingimustes Ukrainat vaoshoitumalt käituma,” nendib Savimaa.

Ohutase on varasemast märgatavalt kõrgem.

Savimaa märgib, et Ukraina päästetöötajate ettevalmistamine tuumakatasroofiks tähendab, et nende ohuhinnang on kõrgem kui varem. “Teine poolt on see, et põhimõtteliselt on selliste õppuste tegemine põhjendatud igal ajal, sõja algusest alates. Teoreetiline oht oli algusest peale olemas, aga nii kaua kuni Vene Föderatsioon oli ise pealetungil ja uskus oma kiiret või hiljem aeglasemat, aga ikkagi kindlat edu, ei olnud ka neil mõtet jaama õhkida, sest oma lootuses Ukrainat vallutada, oleks pidanud pärast ise seda suppi sööma.”

Savimaa kinnitab, et nüüd, kui Vene vägede suund on pigem taganemisele, on ohutase kerkinud. “Ohutase on varasemast märgatavalt kõrgem tänu sellele, et sõja initsiatiiv on rohkem Ukraina poolel ja Vene Föderatsiooni jaoks perspektiiv seal piirkonnas on negatiivne, aga teisalt arvan, et valmistumine võimalikuks tuumakatastroofiks on mõistlik etttevalmistuse käik. See ei tähenda, et neil oleks mistahes varjatud infot, vaid loogiliselt sõjadünaamika juures seda ohtu arvestades, tulekski sellist ettevalmistust teha.”

“Kui tekib probleem, on neil (ukrainlastel) vaja reageerida nii, et nad selle juures veel võimalikult tulemuslikult toimiksid ja ennast kaitseksid. Ka üksikisiku tasandil nende päästetöötajate puhul. Tõmbaks siit kergema paralleeli Eestiga. Kui on tulemas sügis ja sügistormid, tasub läbi mõelda, kuidas elektrikatkestuste puhul hoida oma toimepidavust nii üksikisiku, majapidamise kui ka kogukonna või asutuse tasandil. Seda ei tasu teha kaks päeva enne sügistormi tulekut,” lisab ta.

Tuumajaamas toimuva plahvatuse korral oleks tegemist pigem regionaalse õnnetusega.

Savimaa kinnitab, et plahvatuse korral Zaporižžja tuumajaamas ei peaks kaugemalt asuvad riigid suurt muret tundma. “Eriti tuginedes teadlastele, kes on öelnud, et see ei oleks maailma mastaabis globaalne õnnetus, vaid pigem regionaalne. Ukrainale oleks see muidugi suur probleem.” Savimaa sõnul oleks plahvatuse korral Zaporižžja tuumajaamas ohutase Eestile pigem madal.

TV3.ee portaal uuris eelmise aasta augustis ka Fermi Energia ohutusjuhilt Kaspar Kööbilt, mida tooks endaga kaasa õnnetus Zaporižžja tuumajaamas. Kööp vastas toona: “Seal on küsimus selles, kas ohuala määratleb ära, kas kellelegi on üldse mingisugune efekt sellest õnnetusest. Täpselt on raske öelda, kuna käimas on sõda, tuhanded inimesed surevad ja meie räägime siin vähi tõenäosuse tõusust mingisugusel protsendil populatsioonist.”

Ta lisas: “Ühest küljest on arusaadav, et tuumaõnnetus on suur. Tagajärg on pigem, nagu me näeme näiteks Fukushimas, populatsiooni ümberasustamisele ja maakasutusele, kuivõrd otseselt oht inimeludele. Otsene oht inimeludele on hetkel raketid ja maamiinid, mitte tuumajaam.” Loe täispikka intervjuud Kaspar Kööbiga siit!