Mis saab edasi? Koduta loomi pole enam kuhugi panna

Kodutute loomade hulk on Eestis endiselt muret tekitavalt suur. Varjupaikade MTÜ töötajad usuvad, et üheks lahenduseks võiks olla üleriigiline kohalike omavalitsuste hallatav varjupaikade võrgustik.

„Kindlasti on vaja varjupaika vähemalt igasse maakonda ja kui on suurem maakond, võiks neid olla isegi kaks. Põhjus on väga lihtne – kui Rakveres on hulkuv loom ja seda piirkonda peaks teenindama näiteks Viljandi varjupaik, siissee ei oleks kuidagi jätkusuutlik, sest omanik ei oska oma looma kaugelt piirkonnast otsida ja see tekitab looamel väga palju stressi, kui ta peab liikuma ühest maakonnast teise ja kolmandaks, ei oleks ka rahaliselt mõistlik transportida looma nii kaugele,” ütles Varjupaikade MTÜ kommunikatsiooni- ja annetuste kogumise juht Anni Anete Mõisamaa.

Mõisamaa sõnul on nad tihti kuulnud, et abitus seisundis loom on jäänud abita, kuna leidja ei tea, kuhu pöörduda või tema piirkonnas pole kedagi, kes aitaks.

„Ega mõte ei ole halb, aga millist probleemi see siiski lahendab, me ei saa sellest hetkel aru. Me kavatseme kindlasti sellel teemal Varjupaikade MTÜ-ga suhelda. Meil on ju Eestis erineva asusutstihedusega piirkonnad ja ilmselt probleemide arv ja olemus on erinev. Teoreetiliselt on see tehtav, aga kas see oleks kõige kuluefektiivsem lahendus? Kohalik omavalitsus peab tegelema hulkuvate loomadega. Kas ja millise varjupaigaga on konkreetselt leping sõlmitud, seda ei hakka meie ette ütlema,” regionaal- ja põllumajandusministeeriumi loomatervise ja -heaolu valdkonnajuht Kadri Kaugerand.

Varjupaikade töötajad ütlevad, et ka loomakaitseseadused peaksid olema karmimad ja seda just järelvalve osas. Mõisamaa sõnul tunnevad loomade väärkohtlejad ennast hetkel karistamatult.

Vaata lähemalt päises olevast videost!