Meestearst Margus Punab: osad mehed endiselt pigem sureksid, kui tunnistaksid oma probleemi

Meestearst ja arstiteadlane Margus Punab ütleb, et nooremate põlvkondade kasvukeskkond on olnud leebem ja ka nende bioloogia „pehmem“, mistõttu hakkab varasemalt levinud "Tiigrist ja konnast ja kutsikahännast“ ning „Mehed ei nuta“ stiilis maskuliinne mudel vaikselt unustusehõlma taanduma.

Meeste suurimatest pahedest rääkides toob Punab välja, et alkoholi liigtarvitamine hävitab meil tänaseni liiga paljude meeste keha ja vaimset võimekust. Kui veel 10-20 aastat tagasi oli suurimaks probleemiks suitsetamine, siis täna on selleks arsti sõnul ülekaalulisus. "Eelnevaga seotud, kuid ka omaette terviseriskidega on seotud valdavalt istuv eluviis."

Levinud arvamuse järgi otsib keskmine Eesti mees arstilt abi alles siis, kui voodist püsti ei saa või kui midagi hirmsat on juba kinnitust leidnud. Kas see vastab teie praktikas viimaseid aastaid vaadates ka tõele?

Meeste tervisekäitumine on viimaste aastakümnete jooksul siiski olulisel määral muutunud. Mul on selle hindamiseks omad mõõdikud – kaks haigust, mis igal juhul on nähtavad ja mõjutavad mehe seksuaalelu kvaliteeti. Kui 20 aastat tagasi jõuti nende muredega vastuvõtule keskmiselt 1,5 aastat peale esimeste haigustunnuste teket, siis täna on see ajaaken vähenenud 1-1,5 kuu juurde. Seega barjäärid on oluliselt vähenenud. Kiirem vastuvõtule jõudmine tähendab seda, et ravi on tõhusam, kiirem ja haigusest tingitud kahjulikud kehalised ja psühholoogilised mõjud on oluliselt tagasihoidlikumad. Kahjuks on meil ikka veel ka oluline osa mehi, kelle jaoks õigel ajal arsti juurde jõudmine on ületamatu probleem ja suhtumine pigem selline, et „pigem surm, mitte oma probleemide tunnistamine“.

Kui palju olete puutunud kokku vastupidise olukorraga, kus mehed muretsevad oma tervise pärast üleliia?

Selle üle kuulen ma kaebuseid pigem (sotsiaal)meedia vahendusel. Vaatasin just põhjalikumalt üle oma vastuvõtunimekirjad. Mul pole vastuvõtus ühtegi meest, kes siia ilma asjata oleks sattunud. Ikka tullakse oma probleeme lahendama. Pigem on minu poolt vaadates valdav mure, et nad oleks ammu pidanud oma probleemidega spetsialisti vastuvõtule pöörduma, oleks lahendused ka palju lihtsamad ja kiiremad. Aga paratamatult on ka meeste hulgas terviseärevaid inimesi, kes eriti juhtudel, kus mingi tõsisem tervisemure on juba esinenud, oma kehasignaale sageli üle võimendavad. Aga ka need inimesed vajavad oma muredega abi ja kindlasti on võimalik asjaliku nõustamisega ka seda terviseärevust aidata paremini kontrollida.

Kuidas oleks võimalik kuluefektiivselt meeste teadlikust oma tervise eest hoolitsemise osas tõsta? Kas kõik on vaid raha taga kinni?

Kindlasti on üheks võtmekohaks haridussüsteem. Kui inimesed mõistaksid oma keha toimimise ja tervisehäirete olemust paremini, tehtaks kindlasti ka tänasest targemaid otsuseid. Teiseks takistuseks on olnud vana maskuliinne mudel, mida tänasele 50+ põlvkonnale sisendasid nii kodu, kool kui ühiskond laiemalt. Mäletate: „Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Millest on tehtud väikesed poisid? Tiigrist ja konnast ja kutsikahännast.“, „Mehed ei nuta“ jne. Nooremate põlvkondade kasvukeskkond on olnud leebem ja ka nende bioloogia on „pehmem“, mistõttu see vana maskuliinsus hakkab vaikselt unustusehõlma taanduma.

Teiseks teemaks on siin kindlasti ka see, et mehe soospetsiifilise tervise ja tervishoiu teadmised ja iseärasused pole meie meditsiinisüsteemis tänaseni kuigi laialt levinud. Meditsiinisüsteem on järjest kiiremini feminiseerumas ja väga suures osas õpetatakse ka naisekeskset meditsiini.

Kas meestearstidel on mingid oma väljakujunenud naljad või vanasõnad?

Meeste soospetsiifiline meditsiin on tihedalt seotud seksuaalsuse ja soojätkamisega ning seeläbi meie tsunftis ühiskonnas vaikiva kokkuleppena kehtivad sellesuunalisi tabuteemasid ei eksisteeri. Mõnikord võib selline ilmapilt olla „võõrastele“ pisut kummastav.

Kas on üldse mingi väljakujunenud soovitus, kui tihti peaks mees meestearsti külastama, isegi kui tal mingeid kaebusi ei ole?

Minu nägemuses peaks tervishoiu fookus olema suunatud terviseriskide võimalikult varasele avastamisele ja võimalusel nende korrigeerimisele. Meestekliinikus oleme juba kaugelt enam kui kümme aastat soovitanud järgmisi süsteemse tervisekontrolli tegevusi:

1. Sünnil ja esimesel eluaastal. Põhifookus kehalisel arengul. Reguleeritud seadustega ja teostatakse sünnitusmajas ja perearstide poolt.
2. Vanuses 16-19 eluaastat, hilispuberteet või vahetu puberteedijärgne periood. Fookus kehalisel arengul, seksuaaltervisel ja hilisematel terviseriskidel. Tegevus on rahastatud tervisekassa poolt ennetava tervishoiuteenusena. Teostab meestearst.
3. Vanuses 35-45 aastat, kehalise tipu järgne periood. Soovitame süsteemset terviseuuringute kompleksi olulisemate üldiste ja mehespetsiifiliste terviseriskide varaseks avastamiseks ja vajadusel ennetavaks vahelesegamiseks. Teostab meestearst.
4. Esimene eesnäärme kontroll vanuses 40 eluaastat. Selle alusel on võimalik küllalt suure täpsusega hinnata eesnäärmevähi eluaegset riski ja paika panna edasise tervise ja selle riskitegurite jälgimise optimaalne välp. Teostab perearst või meestearst.
5. Eesnäärme regulaarne kontroll hiljemalt vanusest 50 eluaastat. Vastavalt kehalistele muutustele ja PSA tasemele kas ühe, kahe või nelja aastase välbaga. Teostab perearst, meestearst või uroloog.

Viimastel aastatel on lisaks eelnevale meie arsenali jõudnud võimalused hinnata inimese geneetilist riski vähkkasvajate tekke suhtes. Seetõttu soovitan kõigil, kellel on vähisugulastel esinenud pahaloomulisi kasvajaid, eriti nooremas eas (enne 60ndat eluaastat), ennast nende riskide suhtes testida.

Terve ja ilma oluliste riskiteguriteta inimese iga-aastane üldine tervisekontroll pole minu arvates vajalik ei meestele ega ka mitte naistele.

Millised on Eesti meeste suurimad pahed?

Kui veel 10-20 aastat tagasi oli suurimaks probleemiks suitsetamine, siis täna on selleks ülekaalulisus. Eelnevaga seotud, kuid ka omaette terviseriskidega on seotud valdavalt istuv eluviis. Alkoholi liigtarvitamine hävitab meil tänaseni liiga paljude meeste keha ja vaimset võimekust.

Mida võiksid tööandjad meeste tervise hoidmise ja edendamise jaoks rohkem ära teha?

Soovitan jälgida põhimõtet, et „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema panuse järgi“. Inimesed ja nende võimed on väga erinevad. Näen oma vastuvõtus ja ka enda ümber liiga sageli inimesi, kes on aastaid üle oma kehaliste või vaimsete piiride tööd teinud ja lõpuks ära väsinud. Heade inimeste hoidmine on paremate tööandjatele suurimaks väljakutseks. Kindlasti aitaks inimeste hoidmisele kaasa regulaarsete põhjendatud tervisekontrollide pakkumine. Ja tervist mõistan ma siin sotsiaalse, vaimse ja füüsilise heaolu seisundina. Meie töötervishoiul on palju arenguruumi.

Kas „mees on mees“ või torkavad eestlased millegagi eriliselt silma?

Tulenevalt meie kliimast on meie meestel lõunapoolsemate suguvendadega võrreldes oluliselt rohkem põletikulisi haiguseid. Meie eriala vaates on üheks keskseks teemaks eesnäärmepõletik, mis mõjutab kusemise ja alakehavalude kõrval kogu mehe soospetsiifilist tervist seksuaalsusest soojätkamiseni välja ja on ka oluliseks eesnäärmevähi tekke riskiteguriks.

Kas ja millised ambitsioonid teil kui meestearstil tuleviku osas veel ees on?

Julgen arvata, et „hea vein läheb ajaga enamasti paremaks“. Meditsiinis maksab kogemus. Ja sama suurt kogemuste pagasit meeste soospetsiifilise tervishoiu sfääris on maailmas vähestel. Nii kaua kui pea võimaldab jätkuvalt uuemate arengutega kaasa käia, püüan ikka inimesi aidata.

Kas teie töö on läinud võrreldes ajaga lihtsamaks või vastupidi?

Kindlasti on tänane töö oluliselt lihtsam ja tulemuslikum kui see oli varastel 90ndatel. Teadmisi on rohkem, kogemust on enam. Oleme Kliinikumi meestekliinikus üles ehitanud maailma absoluutsel tipptasemel diagnostilise võimekuse. Praktiliselt kõigi meeste tervisemurede lahendamiseks on täna olemas ravimeetodid või ravimid. Täna on meeste tervise alal väga hea aeg!

Olete kirjutanud raamatu “Meeste tervis”. Milline on tagasiside põhjal selle raamatu suurim tarkus, mida mehed seda lugedes on saanud?

Sageli olen saanud tagasisidet, et tänu raamatule on hakatud mõistma, et eesnäärmehaiguste ja kusemishäirete käsitluse aluseks ei ole ainult PSA test. Tegemist on oluliselt laiema ja keerulisema teemaderingiga kui enamik mehi ja ka arstidest kolleege seda seni ette on kujutanud.

Vaimse tervise spetsialistide puuduse ja pika ooteaja kohta on ammu räägitud. Kuidas on lood meestearsti vastuvõtule pääsemisega?

Iga arstivisiit sisaldab endas alati ka vaimse tervise käsitluse komponenti. Tervisekassa prioriteetide listis pole meeste tervis ja meestehaigused kahjuks mitte just kõrgel kohal. Samas kolleege on juurde tulnud ja olulist rolli täidavad meil ka eriettevalmistusega õed, siis täna on meestearsti teenus kättesaadav ühe- või kahekuulise ooteajaga. Tasulise teenusena enamasti nädala jooksul.