47 aastat kingsepana töötanud mees: hästi ei viitsi enam, aga muidu jääksin diivanile tukkuma

Kellele on tänapäeval vaja kingseppa? Kokkuvõttes küll endiselt paljudele inimestele, kuid siiski tõdeb pea pool sajandit Tallinnas saapaid parandanud mees nii enda kui ka tuttavatele ametivendadele viidates, et tööd on aina vähem ja vähem ning puhtalt kontsaplekkide paigaldamise ja taldade liimimisega ära ei elaks. Ta pakub, et neil, kelle repertuaaris lisaks kingsepatööle veel võtmete valmistamine ja muu pudi-padi müük, läheb ilmselt paremini.

„Täiesti juhuslikult,” ütleb 77-aastane Ülo Semm, kes asus kingsepana tööle pärast laeval madrusena töötamist. „Sõitsin seitse aastat merd ja siis tulin ära. Otsisin tööd ja sain siia tuttava kaudu. Tema kutsus, siia ma tulin ja siia ma jäingi. Just sellepärast jäingi, et palgad olid head. Ei viitsinud muud ette võtta. Tont seda teab [kuhu elu oleks muidu viinud]. Omal ajal õppisin laevaremondilukksepaks.”

Ülo sõnul tegutseb kingsepatöökoda magusasõpru kohale meelitavas Narva mnt majas juba umbes 1963-1965. aastast. Eelmisel sajandil oli nii tööd kui töötajaid kordades rohkem. „Töötati kahes vahetuses, kummaski neli kingseppa pluss veel lappija. Töökoda oli lahti hommikul kella seitsmest kuni õhtul kella seitsmeni ja tööd oli siis nii, et tapab. 1990ndatel algas erastamine ja siis jäi tööd koguaeg vähemaks, hakkasime koondama. Kunagi oli siin ja kõrvalruumides kokku 14-15 töötajat. Pind oli ka suurem, peaaegu 300 ruutmeetrit. Lõpus jäime kahekesi ja kui paarimees läks parematele jahimaadele, jäin siia üksi,” kirjeldab Ülo, kes on olnud maja ainus kingsepp viimased seitse aastat.

Suuremas languses on Ülo töömahud olnud alates aastatuhande vahetusest. „Nüüd on tööd väga vähe. Hetkel on päevi, kus pole üldse midagi. Põhimõtteliselt ma käin siin tööl niisama aega viitmas, mitte palga pärast. Varem olid palgad head.”

Ülo toob näitena, et varasemalt kandsid naised palju rohkem peenikesi kontsi ja mehed kingi. Nüüd aga domineerivad botased, ketsid ja tennised, mis ongi tema sõnul üks töömahtude kokkutõmbumise põhjuseid. „Neid praktiliselt parandada ei anna, võib-olla ainult mingid õmblused ja värgid. Käiakse, visatakse minema ja ostetakse jälle uued. Rubla ajal remonditi saapaid, aga enam pole mõtet. Kui saapapaar maksab, ütleme 70 eurot, siis käid aasta-kaks ära ja ostab jälle uued, kogu lugu.”

Eelmisel sajandil tuli rohkelt ette ka naiste saabaste lukkude vahetamisi, nüüd ainult õige vähe. Ülo rõhutab, et töö sisu pole aastakümnete jooksul iseenesest muutunud ning kontsaplekid on endiselt teemaks. Ta toob ka välja, et just uuel ajal on remondimaterjalide kvaliteet paranenud, samas kui jalatsite kvaliteet oli enne tublisti kõrgem. Kingsepatöö pole meistri sõnul raske, vaja läheb lihtsalt kogemusi.

Paljud kingsepad töötavad täna kaubanduskeskustes ning pakuvad lisaks võtmevalmistamise teenust, sekka ka muu pudi-padi müük. Ülo usub, et neil läheb ilmselt majanduslikult paremini. „Mõni aasta tagasi oli mõte, et hakkaks ka võtmeid tegema, aga võtmevalmistamise pink maksab jube palju. Töö ise ei pidavat keeruline olema, aga sellega on raske tagasi teenida.”

Ülo teab öelda, et ka tema kodukandis Lasnamäel majade keldrites töötavatel kingseppadel on sama mure: vähe tööd. „Kõik nutavad, et tühjus. Mina töötan esmaspäevast reedeni kolm tundi. Kümme saapapaari päevas oleks palju, aga viis paari enam-vähem. Tavaliselt tuleb 2-3 paari, aga mõni päev mitte ühtegi. Kuu lõpus vajub töö täitsa ära.” Ülol on aastakümnete jooksul käivaid püsikliente ning ta toob näite, et käivad ka kuulsad näitlejad ja Riigikogu liikmed.

„Olen ära harjunud. Kaua ma siin vastu pean? Ma läheks homne päev minema (naerab). Ma ei tea, aasta-paar...kolm, kuidas tervis on. Vaatan, mis elu toob, pole selle peale mõelnud. Praegu on tervis enam-vähem korras. Hästi ei viitsi enam, aga kodus ei taha ka olla. Muidu jäädki diivani peale tukkuma,” mõtiskleb Ülo.

Kingsepp ei eita, et et ellu aitab jääda nii pension kui ka kümmekond aastat tagasi välja ostetud töökoja ruumid. "Maksan ainult kommunaalne. Kui me ruume endiselt rendiks, oleksime ammu-ammu kinni pannud. Rentides tõusis hind igal aastal.” Ruumis leviva atsetoonilõhna kohta ütleb mees muiates, et tema seda enam ei tunnegi. Siiski tuleb töö ajal akent lahti hoida.

Ülol on enda sõnul aidanud nii kaua oma ala juures püsida see, et puudub vajadus tööd koju kaasa võtta. „Lähen töölt minema, lülitan välja, unustan ära. Isegi unes ei näe (muigab)."

Millisena näeb Ülo kingseppade tulevikku? „Üpris nutune, mul on selline tunne. Paljud kingsepad sõidavad kas taksot või on ka mujal tööl. Mina tean mõnda üksikut, kes töötab alates nõukogude ajast. Noori juurde ei tule.”