25 aastat lavalaudasid kütnud Metsatöll: laval nagu sookollid, aga kutsutakse ka kogupere üritustele

Vabariigi aastapäeval 25-aastaseks saanud Metsatöllule pole tihe esinemisgraafik ning kontserdid üle kogu maailma võõrad. See aasta pole samuti mingi erand ning bändi trummar ja lisaks helitehnikuna töötav Tõnis Noevere tõdes, et käesolevat aastat võetaksegi tervikuna kui ühte suurt sünnipäeva. Eestlaste jaoks on suurem kontsert varuks märtsi lõpus, pärast mida minnakse nii Euroopasse kui ka hiljem Jaapani.

Tõnis on Metsatöllu kõige uuem ja kõige noorem liige, kes liitus bändiga 2017. aasta lõpus ning Euroopa tuuri teisel kontserdil täitub tal Metsatölluga 200 esinemist, millest umbes 70 on olnud välismaal. Ilma koroona-aastateta oleks see number suuremgi, kuna keskmiselt annab bänd aastas umbes 60 kontserti. Aprillis algav Euroopa tuur on bändile järjekorras kaheksas.

Tõnis, kuidas bändil hetkel läheb ja milleks lähiajal valmistute?

Praegu on kiire aeg, katsun enne tuurile minekut igapäevaste tööasjadega ühele poole saada. Sama lugu ka teiste bändiliikmetega, kes nii täna (04.03 – toim) kui ka lähipäevadel erinevatele kanalitele intervjuusid annavad.

Erinevalt eelmistest aastatest me 24. veebruaril ehk täpselt vabariigi aastapäeval oma sünnipäeva ei tähistanud, olime sel ajal Soomes ja esinesime nii festivalil Espoos kui ka eraldi kontserdi raames Tamperes. Võtame aastat üleüldisena, et mitte üks sünnipäeva kontsert, vaid see ongi meie sünnipäeva aasta. Eestis toimub suviti väga palju üritusi, kuhu meid kutsutakse: küll külasimmaneid, mõned jaanituled jne. Kõik kutsujad on väitnud, et tahavad oma reklaamis kasutada meie 25 aasta argumenti. Mõnel korraldajal on ka erisoove, et mängiksime kindlaid vanu lugusid.

Kus ja kui palju sel aastal täpsemalt tuuritate?

Jõuame täpselt Noblessneri valukoja kontserdi ära teha, saadame oma asjad cargoga Euroopasse ära ja oleme kuu aega Euroopas tuuril koos Soome bändiga Finntroll, kes on meie head sõbrad. Me pole varem esinenud Rumeenias, Serbias ja Horvaatias, kuhu sel korral läheme. Listis on 24 kontserti, millest 6 on Saksamaal, aga Saksamaa on suur ka ja väga oluline riik metal-kultuuris. Eelmise aasta oktoobris Saksamaal käies mängisime ka mitmes linnas, sel korral pole kõik linnad samad.

Me tuuritame nightliner-bussiga, milles on ka eraldi köök. Meile meeldib nimetada magamiskohti eestlaslikult sahtliteks. Bussid on Euroopas kahekorruselised, USAs isegi kolmekorruselised. Tuuribusside mõte on selles, et tuur oleks võimalikult money maker, et öösiti sõidetakse ja oled järgmisel päeval uues kohas kohal. Bänd sab kogu kola ja tehnilise personaliga reisida uude kohta ja et buss on ka hotell.

Tuuri korraldamise meetodid on hästi erinevad. Nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas reisitaksegi nightliner-bussiga, aga näiteks 2018. aastal Brasiilias tuuritades reisisime tänu suurtele vahemaadele lennukiga. Jaapani kolme kontserdiga saab olema põnev see, et pole vaja lennukiga lennata, vaid lähme kiirrongiga. Ega sellisel juhul [mitte nightliner-bussiga tuuritades] ei saagi kogu enda kola kaasa võtta. Tavaliselt palume sel juhul korraldajalt osa tehnikast, näiteks trumme ja teisi asju koha pealt hankida. Mõnes riigis on lihtsam, mõnes keerulisem. Rääkides iseendast, siis olen saanud erinevate pillitootjatega lepinguid. Mul on Tama trummide ja Sabiani taldrikutega leping ja hea koostöö. Tama ongi muide Jaapani firma ning Jaapani kontserditel saan lasta endale sobiva trummikomplekti sisuliselt kontserdipaika kohapeale organiseerida.

Kuidas Metsatöll 25. juubelile vastu läks? Kui palju on tunne, et olulised saavutused ootavad veel ees?

Tegelikult on Metsatöll Eesti mõistes jõudnud vähemalt minu arvates väga palju ära teha. Olen mänginud erinevate raskeroki bändides alates 12. eluaastast. Mõnes mõttes oli see mu enda unistus, et saaks minna nightliner-tüüpi bussiga USAsse tuuritama. Metsatöll on võimaldanud mul saavutada seda, mis tol ajal tundus Eesti bändiga väga keeruline. Ansambel on ikka teinud suure arengu. 25 aastat tegutsemist on küll märkimisväärne aeg, aga bänd on koguaeg olnud sellise suhtumisega, et 25 ei ole veel midagi. Kui oleksime tegutsenud juba 50 aastat nagu Judas Priest, vat see tähendaks juba väga retsi elutööd. Intervjuus Postimehele mainis Lauri (multiinstrumentalist Lauri Õunapuu – toim), et võib-olla on Metsatöllu tuntumad lood veel kirjutamata. Metal-muusikas on hea tava, et bändid annavad regulaarselt albumeid välja. Enesetõestamise pärast pole meil enam küll vaja iga kahe aasta tagant uut plaati välja anda. Mulle meeldiks mõelda, et iga uus album on bändile mingi ajastu märk, see näitab, mida ansambel sellel aastal on teinud. Tahaks, et jätkaksime muusika kirjutamist ja annaksime järjepanu ca 5-6 aastaste tsüklitena albumeid välja, teeksime kontserte ja vananeksime muusikat tehes. Siis on äge vaadata ajas tagasi, kui sul on erinevatel ajahetkedel märk maha pandud. Minu kogemused ütlevad, et raskeroki ringkonnas inimesed austavad ja hindavad seda ja tihti ostavad ka bändide albumeid CD-de kujul. Nad ei pruugi seda päriselt CD-mängijas üldse kuulatagi, vaid kuulavad Spotify kaudu. Aga album füüsilisel kujul on pigem meene.

Metsatöll kui metal-bänd on paljuski nišimuusika, aga samas ei ole ka ehk te lähete peale palju laiemale publikule. Milles teie võlu ja laiem populaarsus seisneb?

Eestis ongi huvitav fenomen see, et Metsatöll on jõudnud luua kultuse ka nende seas, kes pole muidu metal-muusika kuulajad. Paljusid kindlasti võlub kogu see pärimuslik külg, me laulame Eesti juurtest jne.

Meiega tullakse ka välismaal pärast kontserti rääkima ja pildistama, eriti sellised underground-muusika fanatid. Metsatöllu juures võlub inimesi, et oleme oma stiililt ürgsed, natukene nagu sookollid. Samuti hindavad inimesed tohutult seda, et me mängime kõiki pille laivis. See ei ole tänapäeval üldse tavapärane, eriti meinstriim folk metal bändidel, kes kasutavad backtrack’e, mängivad vilepilli osa süntesaatoriga jne. Meil valdab Lauri ikka mitukümmend pilli, põhimõtteliselt iga loo jaoks on oma instrument. Mõni pill ongi ehitatud Metsatöllu jaoks. See loob atmosfääri Metsatöllu kontserdile, et me ei kasuta elektroonikat. See on midagi sellist, mida paljud pole varem laivis näinud.

Metsatöll eristub üritustel ja festivalidel ilmtingimata, pole küsimustki. Meil on ka rahvusvahelisi fänne, kes laulavad eesti keeles kaasa ja on sõnumid enda jaoks ära tõlkinud.

Kogu see pärimuslik pool on tekitanud sellise aura Metsatöllu juures, et meid kutsutaks esinema ka kogupere üritustele. See, et me oleme metal-bänd, ei oma tähtsust.

Kuidas on teil bändis töörollid jaotatud? Kas bändist saab aastatega nagu pere?

Tehes üldse pikka aega bändi, siis sellest saabki nagu pere. Kusagilt lugesin, et mõned Eesti muusikud on võrrelnud seda abieluga. Tegelikult niimoodi ongi, meie puhul siis neljaliikmeline pere.

Ühe bändi artistid on ju selline vaimselt keeruline kogum. Meie ansamblis on koos neli erineva suhtumisega artisti, kellel kõigil on olemas oma positiivses mõttes artisti ego. Minu arust algab kõik sellest, et tuleb egosid hoida ja taltsutada, et neljane grupeering püsiks omavahel koos ja ajaks ühte asja. Ma ütleks, et see on kõige raskem saavutus ansamblitele ja põhjus, miks paljud püsima ei jää. Kõik neli inimest peavad suutma koos ajada ühte asja aga hoolimata sellest, et muusik on mõnes mõttes tundlik inimene. Paljud seda ei suuda, nad teevad ühe albumi ära ja lähevad lahku.

Kui võtta ansamblit kui ettevõtet, siis on igal inimesel lisaks pillimängule tugevad omadused, mida saab ansambli kasuks tööle panna. Meil näiteks [laulja ja kitarrist] Markus tegeleb rohkem nänni ja disaini poolega, ehk tema vastutab lisaks frontmanile ka selle eest, et meil oleks särke, plaate, pusasid, mütse ja mida iganes muud kontserdil müümiseks. Laurilt tuleb rohkem ansambli esindamist.

Kuna mina olen helitehnik ja olin kunagi kontserdikorraldaja, püüan uute lugede loomisel kaasa aidata kvaliteedi poole pealt. Samuti olin kunagi Klubi Tapperi mänedžer ja korraldasin metal-kontserte, seega mina tean rohkem bändi manageerimise poolest kui teised mehed ja sellepärast suhtlengi tihti tuuri mänedžeridega, võtan pakkumisi vastu ja tegelen selle poolega. Tänaseks on meil ka oma mänedžer. Kuidagi on tekkinud nii, et tuuridele saamine välismaal on jäänud minu ajada. Kõigil on oma mingi teatav ülesanne juures lisaks sellele, et mängida pilli. Me oleme bändis nagu ettevõttes 25% osanikud. Meil on family-based suhtumine.

Mida huvitavat, ebatavalist või naljakat on bändil tuuril juhtunud?

Neid asju on kindlasti jube palju, mis tol hetkel tunduvad ebatavalised, aga mida vanemaks saad, seda rohkem tunned, et polegi midagi erilist. Kuidas öelda, igast tööst saab mõnes mõttes natukene rutiin. Kui me lähme kontserdile, siis on meil enda tuuri mänedžer, kes natukene filtreerivad seda jama meie eest ära. Igasugused imelikud asjad on hakanud meelest ära minema, kuna keegi teine tegeleb meie asjadega ära. Täitsa lõpp, praegu niimoodi mõeldes on pea tühi, ei tule meelde ühtegi kreisilt ägedat asja või mingit feili. Ainult üks Prantsusmaa kontsert, kus küsisin tualeti asukohta, kuhu mind ka juhatati, aga ma läksin valest uksest välja ja sattusin hoopis teise majja ja hakkasin inimestelt küsima bändimehena, et kuidas üldse lavale saada (naerab).

• Sisuturundus

EKSKLUSIIVINTERVJUU LIMPAGA | Vahel on seda uut raske leida

• Sisuturundus

Kuidas valida enda koju õige küttesüsteem?