Intervjuu Rein Rannapiga

Millega tänavused superstaarisaate castingud üllatasid? Ei üllatanud millegagi. Igal aastal kinnitatakse, et osalejate tase on tõusnud, kas ka tänavu on see nii?  Jah, ikka – tase on ka seekord tõusnud. Kõige selgemini väljendub see selles, et kui lugeda lauljate ankeete, siis ilmneb, et peaaegu kõik on laulmist õppimas: laulustuudiotes, eraõpetaja juures või muusikakoolides. Kes jäid rohkem silma – neiud või noormehed? Eelvoorudest jääb alati mulje, et neiud on tublimad. Hiljem – siis oleneb juba paljudest üksikasjadest, kes rebib ette, kes kukub välja – otsustab ju vaataja. Seegi kord võlusid neiud - ühel päeval esines peaaegu järjest kolm super tüdrukut. Mõni superpoiss oli ikka ka. Aga eks see ole vaid esimene mulje, hiljem see muutub tugevasti, nagu kogemused on näidanud. Kuidas jäite rahule osalejate laulude valikuga? Valik oli endiselt kehv. Ei osata valida laulu, mis näitaks häält, emotsioone, isiksust. Praktiliselt kõigil pidime paluma lauda ka teist laulu, et võimetest pilti saada. Mis on suurimad vead, mida saatesse soovijad teevad, et nad edasi ei pääse?  Üksikud vead anname eelvoorus kindlasti andeks, kui ikka veidigi häälematerjali ja soololaulja karakterit on. Isikupäratuid, kuigi korralikke, me reeglina edasi ei lase, rääkimata möödalaulnutest. Kui meenutate eelmiste aastate osalejaid, siis – millised on kolm lauljat, kes värvikatest superstaariks pürgijatest esimesena meenuvad ja miks?  Taavi Petersoni võistlemist ei unusta ma kunagi – näiteks ühes teatrivoorudest ei saanud ta suudki lahti, sõna otseses mõttes piuksugi suust välja, kuna ta ei saanud aru, kus sisse astuda, kuid mul õnnestus lõpuks kaaskohtunikud ära veenda, et ta tuleb siiski edasi lasta. Loomulikult õigustavad seda saadet kõige rohkem Birgit Õigemeel ja Ott. Aga ka näiteks Arno ja Birgit Varjun olid vähemalt saates väga ägedad. Praegu on veel hästi meeles ka Kasatšoki-Jüri eelvoorud. Kuidas sujub töö uute žüriiliikmetega Tanel Padar ja Chalice kohtunikelaua taga?  Väga pingevaba on, ja nalja saab rohkem kui varem; seni põhiliselt küll kaadri taga. Kes on kõige karmim ja kes kõige leebem?  Keegi pole karm ja keegi pole leebe. Püüame lihtsalt võimalikult õiglaselt hääletada ja esinejale oma hinnangut selgitada. Need pikemad jutud muidugi eetrisse ei mahu.  Selles saates pole kunagi olnud  nõuet, et keegi kohtunikest peaks olema karm. Raud küll viitas oma intervjuudes saate formaadile, et „keegi peab kuri olema“, kuid tegelikult seda kuskil kirjas ei ole. Peame saates jääma iseendaks.