Oppenheimer on üllatavalt nõrk film nii kogenud režissöörilt. Pettumus. Suur osa filmist on 1954 aasta riigisaladuste loa komisjoni istung, mis peaks asendama kohtuprotsessi, sest Oppie ei pidanud kunagi kohtus käima. Aga ameeriklastele on kohtuistung ikka draama tipp. Aga draama pole niikuinii Nolani tugevam külg., igatahes pingutab kõvasti üle. Samas vaeslapse rollis on tuumapommi ehitamise ülipõnev protsess, mis on näidatud lühidalt ja hektilisena, visuaalselt üllatavalt nadina. Ainult esimene tuumakatsetus on efektne, kõik sellele eelnenu on pildiliselt uskumatult säästukas.
Väga meeste ja meestevaheliste suhete film. Üks oluline naine on, Oppie bioloogist abikaasa Kikky, O’Neilli stiilis alkolembene dramaatiline daam. Samas Oppie kommunistist ja psühholoogist kallim Jean Tatlock on kujutatud pigem seksimaia (seksissteenid on filmis maailma kohmakaimad) karikatuurse nukukesena.
Tulevikus seda filmi vaadates tekib kindlasti probleem, et kõik need kuulsad ameeriklaste traumad, eriti 1950ndate makkartism ning kommunismihirm jäävad järjest enam unustusse ja suur osa filmist on vaatajale lihtsalt arusaamatu.