Eestis õppiva ukrainlanna perekond jäi sõjaõuduste keskele: püüdsin meeleheitlikult lähedastega kontakti saada

Tallinna Ülikoolis õppiv Anna on Kiievist pärit üliõpilane, kes tuli kaks ja pool aastat tagasi Eestisse elama. Eelmisel nädalal puhkenud sõja tõttu on tema lähedased ning sõbrad Kiievis sõjaõuduste keskele jäänud. Anna teeb Eestis olles omalt poolt kõike, et võimalikult palju oma kodumaad aidata.

„Ma nutsin tunde ja mul oli paanikahoog. Ma püüdsin meeleheitlikult kontakti saada pereliikmete, sugulaste ja sõpradega,“ meenutas Anna eelmise neljapäeva hommikut, kui ta üles ärgates teada sai, et Ukrainat on tabanud sõda.

 „Mu isa on ainus pereliige, kes on tänaseks riigist lahkunud. Tal oli õnn lahkuda tööasjus Ukrainast vaid mõni päev enne Vene vägede sissetungi. Ülejäänud pereliikmed ja sõbrad on pommivarjendites,“ tõdes Anna.

Anna kirjutab iga 2-3 tunni tagant oma Kiievis elavatele lähedastele ja sõpradele, et teada saada, kas nendega on kõik korras.

Lähedaste sõnul ärev olukord Kiievis ei vaibu. „Aktiivsed lahingud eskaleeruvad, õhurünnakuhoiatuse sireen on vähemalt kord tunnis ning kogu linn on saanud pöördumatuid kahjustusi. Näiteks teletorn sai raketilöögi,“ kirjeldas Anna, mida ta pereliikmed on talle rääkinud.

Annale teadaolevalt on Kiievis avatud veel apteegid, toimib mingil määral ühistransport ning ka toidupoed töötavad. „Aga murelikud kodanikud on need varumise eesmärgil tühjaks ostnud,“ märkis Anna, et toiduletid on poodides tühjad.

Üliõpilase sõnul aitab tal hirmuga lähedaste elude pärast ja mõtetega sõjaõudustest toime tulla see, et ta hakkas koordineerima Tallinna Ülikooli heategevusprojekti „Ukraina heaks!“.

“Iga päev saame lugematul arvul annetusi nii üksikisikutelt kui ka firmadelt. Meie vabatahtlikud aitavad meil transportida, sorteerida, loendada ja pakkida abipakke. Mul on siiralt hea meel ning ma olen tänulik igale vabatahtlikule,“ ütles Anna

Kuigi Ukrainas võitlevad ka paljud naised eesliinil, siis Anna sõnul ühtegi tema enda sõbrannat või tuttavat sõjaväes ei ole. „Ma hetkel ei pakkunud ka ennast sõtta vabatahtlikuks, sest ma lihtsalt arvan, et ma ei sobi sõduriks. Ma tahan uskuda, et humanitaarabi koordinaatorina teen ma sama palju head. Aga kui kriis eskaleerub ja mind on vaja eesliinil, siis ma lähen,“ tõdes Anna.

Üliõpilase meelset on südantsoojendav näha, kuidas maailma abistab Ukrainat ning ta kutsub kõiki jätkuvalt võimalusel abi osutama.

„Ma arvan, et see sõda ei ole võitlus rahvaste vahel – me ei ole need, kes meid valitsevad. See sõda on üleskutse meile kõigile, et näitaksime, kuidas me suudame inimestena kokku hoida!“ tõdes Anna.