STEN-ERIK JANTSONI abikaasa suurest kaotusest: see, kui sa näed enda beebit … aga tead, et ta ei jää teiega 

Naine tõdeb, et tema jaoks ei kulgenud tee emaduseni sugugi lihtsalt.

"Tunnen, et soovin kirja panna meie loo. Lugu sellest, kuidas saime kahe imelise poisi vanemateks. Loodan, et see on julgustuseks mõnele naisele/perele püüdlemaks oma unistuste poole … mitte alla anda ning vajadusel abi ja tuge otsida. 

Meie lapsed Brandon-Prince ja Bradley-Prince on mõlemad väga oodatud ja soovitud lapsed.
Nagu öeldakse kaua tehtud kaunikesed.

Brandoni teekond siia ilma oli veidike kergem … peale mitmeid kurvalt lõppenud katseid, rasestusin loomulikul teel …
Bradley tuli aga kunstliku viljastamise (IVF) teel … mis ei õnnestunud samuti esimesel korral.

Alustame algusest …
Soovisime saada päris meie oma last …
Mõtlesime, mis seal keerulist olla saab. Kaks inimest kes armastavad teineteist, on loonud ühise teekonna ning soovivad last … kerge ju!?
Ja peagi tulid meie esimesed punased triibud …
ja teised ... teisele järgnes valusaim kaotus, sellel teekonnal … ma südamest soovin, et ükski naine ei peaks sellist asja läbi elama … see, kui sa näed enda beebit … aga tead, et ta ei jää teiega … ja sa ei saa mitte midagi teha … sa lihtsalt pead tal minna laskma.
Tekkis suur valu … hirm .. kurbus .. miks … miks … miks???
Arstid rahustasid, et oleme veel noored ning paraku ei lõppegi paljud rasedused lapse sünniga …

Aga siis ühel päeval … tundsin end teistmoodi … minus oli tekkinud positiivne emotsioon.
Ütlesin talle, et tunnen, et me saame oma beebi … Ta vaatas mind hämminguga ja küsis, kuidas sa seda tead? Vastasin, et tunnen seda ja tean, et see tunne on õige.
Pöördusime arstile poole … tehti proovid ja õhtul saimegi kõne, et beebi on tulemas.

see päev 22.08.14 … sünnitus oli küll keeruline ning lõppes erakorralise keisrilõikega, kuid kui saime ta oma käte vahele, teadsime, et keegi ei saa teda meilt enam ära võtta … Kõige ilusam hing, keda kunagi näinud olen! Meie päris oma beebi!

Imelised aastad Brandoniga möödusid kiirelt … linnulennul.
Soovisime teist last …
Olid taaskord katkemised … palju pisaraid .. valu … tekkis depressioon …
Kuna tavahaigla naistearstid, ei suutnud enam meid aidata, siis pöördusime erakliiniku poole, kus teostatakse kunstliku viljastamisega seotud protseduure. Tahtsime uurida ning teada saada, miks katkevad minu rasedused ja seda nii erinevates faasides ….
Alguses muidugi uurisime palju internetist, sellele järgnes palju visiite erakliinikusse, teostati uuringuid, meid saadeti tegema teisi uuringuid … Otsisime põhjust, miks ei õnnestu meil saada nii soovitud teist ühist beebit …
Lõpuks aga selgus, et asi on minus … Mina olin põhjuseks, miks me ei saa loomulikul teel beebit.

Saime kliinikust materjali, mida lugeda. Konsulteerisime arstidega ning siis otsustasime, et alustame kunstliku viljastamise teekonda. Meie puhul oli see teekond, milles osalesime me mõlemad.
On ka olukordi, kus perekonnad peavad kasutama doonoreid.
Täitsime ankeedid, meile tehti veelkord uuringud …
Ning siis alustasın raviga …
Väga palju emotsioone, kurbi hetki, selgusetus t…
Palju kordi sai endalt taaskord küsitud miks mina?
Kunstlik viljastamine ei ole kerge teekond. Selle jooksul läbid palju etappe.
On katseid, mis ei õnnestu …
Kõik need ravimid, süstimised … pidev skeemi jälgimine. Kartus …

See aeg, kui minu sees kasvatati munarakke … see oli äärmiselt pingeline…
Munarakke saadi kokku 16, kuid neist viljastus 3.
Ehk meil oli kolm võimalust, 3 katset beebi minu sisse kasvama panna ..
Meie viiepäevased embrüod külmutati ning jäime ootama sobilikku hetke.
See, et meil oli kolm katset, see tekitas veidi kergema tunde … tunde, et üks nendest peab ju ometigi õnnestuma …

Ja siis saabuski päev, kui olime valmis esimeseks katseks. Ta tõi mind kliiniku juurde, palusin tal oodata autos, see protseduur ei kesta kaua ..
Kuigi sisimas oli minus suur kartus, et ma ei soovi, et tema näeks seda kõike, kui see ei õnnestu … ma ei soovinud talle seda valu … pettumust.
Sisimas tean, et isegi, kui ta ei olnud seal kõrval, siis murevalu ja hirmu tundis ka tema ..
See esimene katse … see sai tehtud.. arstid ütlesid, et kõik läks hästi…Nüüd ootame …teeme proove ja jälgime…
Tuli proovi aeg… ootasime … saime kõne, et rasedust ei tekkinud…
Olime kaotanud kolmest ühe võimaluse… ainult kaks oli veel…
Raviplaan jätkus…süstimised…visiidid…
Oli teise katse päev…Palusin taaskord autos oodata… Kuna oli koroona aeg, siis autos ootamised olid ka talle lihtsamad.

Sisenesin kliinikusse…kõik oli kui eelmise korra salvestus… protseduur sai tehtud.. arstid ütlesid, et see möödus hästi.. jälgime…
Tegime esimese vereproovi…rasedusenäitaja oli veres olemas…tuli teine vereproov…seal seda enam polnud… kahjuks ei õnnestunud ka teine kord…
Sel hetkel valdas mind jõuetu kurbus..viha..äng…MILLEKS SEE KÕIK??? Miks ma seda teen?
See hormoonide mäng.
Tuttavad, kes teadsid …Nad lohutasid, et üks katse on veel ja see kindlasti õnnestub…
Jätkasime raviga… IVF-i teine ja kolmas katse toimusid loomulikus tsüklis… palju süstimisi…jõuetus…mingi hetk oli kodus nii palju kasutatud süstlaid…vaatasid neid…ja mõtlesin, mida ma teen? Miks ma seda teen? Siis aga jällegi suunasin oma mõtted eesmärgile. See pidi ju ometigi õnnestuma…
Oli palju arsti visiite ja ravimite süstimist ning nende otsimist erinevatest apteekidest… Kõik see oli väga keeruline ja kurnav…
Aga siis saabus päev 04.08.21 …päev, mis oli kolmanda katse päev…
Sellel korral ei olnud teistsugust tunnet. Mind valdas ainult suur hirm. Ma teadsin, et see on meie viimane võimalus…
Siis kas peaksime kogu protseduuri uuesti alustama või loobuma…
Läksin haiglasse…pisarad silmis…ta ootas taaskord autos…vahetasin riided..vestlesime arstiga..ta lohutas, et kui ei õnnestu on võimalus seda teekonda uuesti alustada mingi aja pärast…
See jutt tekitas suurema kurbuse… teadsin, et pean olema rahulik…ometigi pisarad voolasid..
Protseduur sai tehtud…läksin autosse…Ta küsis nagu igakord, kuidas sa end tunned…kuidas läks? Ma ei osanud talle vastust anda…olin lihtsalt vaikselt…
Tuli proovide andmise päev…ootasime kõnet…kõne aga ei tulnud…
Need olid ühed elu raskemad hetked peale proovi andmist…Kannatus katkes, sisenesin digilugu.ee lehele… vastus oli olemas… rasedusenäitaja oli olemas ja üpriski suur… helistasin arstile… kuna tal oli ootamatu protseduur vahele tulnud, siis ta ei saanud mulle varem helistada, kuid ta kinnitas, et rasedus on olemas… Olime väga õnnelikud! Me küll teadsime, et neid proove tuleb korrata iga natukese aja tagant, kuid siiski õnn oli suur…
Iga järgnev analüüs näitas kasvu…
Kartus aga püsis…
Püsis kuni 14.04.22 … Sündis planeeritud keisrilõike teel meie teine beebi. Nii kaua oodatud ja soovitud beebi…Bradley-Prince..
Meie kaks poissi…nad on perfektsed. Armastan nende naeratusi, kallistusi, armastan nendega koos magama minna ja ärgata.
Teekond, mida oleme läbinud, et nemad oleksid meiega. Läbiksin seda 100000 korda uuesti!
Siin elus ei tule kõik nii kergelt, kui paista võib aga alla anda ei tohi!
Vaadates neid kahte imelist poissi…tekivad tunded, mida ei ole võimalik sõnadesse panna.
See on siiras ja tõeline, tingimusteta armastus esimesest hetkest!
Brandon-Prince ja Bradley-Prince!

• Sisuturundus

Juunikuus kuhu minna? Vihma sajab ja kino? Või suund Pärnusse päikest otsima?

• Sisuturundus

Nutikell – parim kaaslane suvepuhkusel