Naiste tiim – BEACH, PLEASE

Naiste tiimis asuvad tuk-tukkide rooli Näosaate staar Hanna Martinson, Laulja Eva Vaino ja Fitness-treener Marlen Heldemeel!

Hanna Martinson

Vanus: 25

Kust pärit: Saaremaalt

Hobid: Muusika, näitlemine, stilistika, loomaõigused

Töökoht: Töötan reklaamiagentuuris copywriterina (reklaamikirjanikuna) ehk mõtlen välja reklaame, reklaamtekste ja kõike muud vajalikku.

Eriala: Alguses õppisin natukene näitlemist ja hiljem läksin õppima reklaami ja imagoloogiat. See on täielik õnn, et saan töötada sellel erialal, mida olen õppinud ja mis eriala lõpetanud. Paljud ei saa sama öelda.

Elu moto: Mul ei ole ühte kindlat elu motot ja ma ei arva, et inimene peaks ainult ühe lause järgi oma elu elama. Ma kasvan sisemiselt iga uue kogemusega ja selle käigus muutub alati natukene ka mu nii-öelda elu moto. Mida ma tean kindlalt, on see, et ma proovin elu võtta nii positiivselt, kui vähegi võimalik (ja see on vägagi võimalik). Tahan teha lolli nalja, naerda tilgad püksi, armastada nii tõeliselt, kui seda suudan ja tegeleda oma elus asjadega, mis mind arendavad ja hinge kõditavad.

Miks India projektis osalesid? Ma tahan võimalikult palju maailma näha – see soov suureneb iga järgmise reisiga. Ma ei püsi ühe koha peal ja tahaksin ideaalis iga paari kuu tagant kuskile trippima minna. Ja isegi, kui täistöökoha kõrvalt seda teha ei saa, siis soov säilib ja toob reisi isegi rohkem naudingut. Kui mulle India reisi pakkumine tehti, siis teadsin kohe, et ütlen jah. Isegi, kui ma mingeid asju kardan või vajan mõtlemisaega, siis enamasti ütlen ma alati jah. Ma tahan olla kogemuste poolest rikas inimene ja sellepärast proovin ma teha nii palju tavalisi ja ebatavalisi asju, kui vähegi võimalik. India seiklus oli täpselt see, mida mul vaja oli. Kurat, ma saan sellest elu lõpuni seiklusjutte rääkida!

Suurim hirm seoses Indiaga? Kõige rohkem kartsin näha vaesuses vaevlevaid inimesi ja koeri. See hirm sai kahjuks täidetud ja kui ma oleksin olnud üksinda, oleksin ma rohkem kui ühe korra koera süles hoides nutnud. Oma peas olen ma täielik maailmamuutja ja igal hetkel püüdsin edasi anda kasvõi natukenegi armastust naeratuse näol või näiteks koera sülle võttes, kes polnud arvatavasti kunagi lähedust tundnud. Naeratada sai õnneks palju, sest inimesed on seal supersüdamlikud ja naeratavad rohkem, kui me Eestis oleme harjunud nägema. Aga sellel reisil sain ma aru, et ma olen õnnelik inimene. Ma olen terve, mul on suurepärane pere, elukaaslane, sõbrad ja töö, ma elan nii soojas korteris, et vahel on isegi talvel aknad lahti, pean ennast ise üleval ja saan reisimas käia. Mõnel India inimesel ei ole mitte ühtegi neist ja selle kurbuse reaalne nägemine kindlasti muudab inimest rohkemal või vähemal määral. Kui mul vahel paha tuju on, siis mõtlen küll, et ma elan ikka siidipatjade keskel ja ei peaks nurisema. Reaalsused on erinevad.

Marlen Heldemeel

Vanus: 28

Pärit: Saaremaa kadakamarjade vahelt.

Hobid: Trummar (tulevane rokkstaar) spontaanne maalikunstnik, kingakollektsionäär.

Töökoht: E-R treenin Eesti naiste kontoris kolmnurkseks istutud kannikaid taas ümmarguseks.

Elu moto: Ole lahkem kui Sa arvad, et oled.

Miks India projektis osalesid? Osalesin, sest seiklusest ei tohi keelduda.

Suurim hirm seoses Indiaga: Hirm puudub.

Eva Vaino

Vanus: 31

Pärit: Tartust

Hobid: Olen õnneks elus julge olnud ja tähed on soosinud, et mu töö oleks ka mu hobi. Väiksena käisin ratsutamas – armastan hobuseid siiani, sadulasse jõuab küll paraku harva. Muus osas, ma ei ütleks, et teater, kino, kontserdid, raamatute lugemine või fitness on mu hobid – see on mu elu. Mu elu ongi minu huvi-ala!

Töökoht: Olen kunagi töötanud reklaamiagentuuri projektijuhina ja seda sellise koloriitse kuju käe all, nagu Olav Osolin. Õppisin sellest pooleteisest aastast hindamatuid oskusi edaspidiseks eluks. Huvitaval kombel sai Superstaari saade minu agentuurikarjäärile saatuslikuks. Sealt edasi töötasin mõnda aega jumestajana, kuni rändasin esimest korda teisele poole maakera Kambodžasse ning olles just tagasi jõudnud, tegin katsed Otsakooli. Nüüdsest olen täiskohaga laulja/laulukirjutaja.

Eriala: Ülikooli lõpetasin kunstiõpetaja erialal, olles aasta sellest ka lisaerialana reklaami õppinud. Otsakool jäi paraku seal pooleli, kus tundsin, et olen kõik saanud, mis sellel koolil pakkuda oli.

Elu moto: Õppida armastama.

Miks India projektis osalesid? Ma olen nii mõnelegi teleprojektile “ei” öelnud, kuna pole lihtsalt tundnud, et mina sinna või nemad minuga sobiks. India oli aga mu esimene unistuste sihtkoht, kui hakkasin paar aastat tagasi üksi reisima, kuidagi läks aga nii, et just sinna ei jõudnudki. India on ka teada-tuntud vaimse eneseleidmise maa, mis on väga minu teema, nii et ega ma pikalt oma jah-sõnaga ei kahelnud!

Suurim hirm seoses Indiaga? Ma ei karda üldse suurt midagi. Kuna olen Aasias päris põhjalikult üksi reisinud, siis polnud ka Indial minu jaoks suuri üllatusi. Juba aastaid tagasi Kambodžas sai selgeks ütlus “same, same – but different” ja täpselt seda erinevad Aasia riigid omavahel ka on. Väikesed kõikumised vaesuse ja prügi hulgas, aga suures plaanis on kõik siiski väga sarnane. 100% tekib mingil hetkel väiksem või suurem kõhuhäda, igal võimalusel tasub käsi pesta, aga lõpuks, kui tahad kohalikku kultuuri nautida, siis ei jää muud üle, kui vapper olla ja tänavalt ajalehte mässitud hõrgutisi osta ja need sealsamas ära süüa – päris ära nende bakterite kätte kindlasti ei sure. Samuti ei tundunud see pool Indiat, mille saate jooksul läbisime, üheski muus plaanis kuigi ohtlik, eriti põhja pool – kuna hinduism põhineb paljuski uskumusel karmasse, siis keegi lihtsalt ei tee sulle midagi halba, kartes, mis see talle endale võib kaasa tuua. Hoopis vastupidi – inimesed on erakordselt sõbralikud ja abivalmid, et see karma näol enda ellu tagasi tuua - kasulik õppetund meile kõigile. Kokkuvõttes oli India erakordselt värvikas ja mitmekülgne maa ja sinna reisides ei näe küll põhjust midagi karta.

TV3 Plays näed sarja SIIT!

Facebookist leiad rohkem SIIT ja SIIT!