Reklaam sulgub sekundi pärast

KRISTIINA EHIN leiab inspiratsiooni oma südamest ja Ajajõe kallastelt

Buduaari ajakiri

Mari Tammar

Kristiina Ehin Treimani rannas
Kristiina Ehin Treimani rannas — FOTO: Erakogu

Kristiina Ehin on luuletaja ja laulukirjutaja. Oma haldjalike kleitide, nöörsaabaste ja siniste silmadega võib ta jätta malbe mulje, kuid tema sõna on terav ja täpne. Rääkisime Kristiinaga loovusest ja inspiratsioonist, sest kevad on aeg, mil loomemahlad liikuma hakkavad ning otsivad teed vabadusse.  

Sügisel ilmus Kristiinal kümnes luulekogu „Janu on kõikidel kaks”, mis on sõsarteos tema eelmisele luuleraamatule „Janu on kõikidel üks”. Nende raamatutega viib Kristiina lugeja rändama Ajajõe kallastele, vaatama seda, mis selle voogudest vastu peegeldub. Autor on kirjutanud luulelist ajakroonikat läbi koroonaaja piirangute ning sõjaaja hirmude ikka selleks, et hingerahu hoida ja lootust säilitada. Ajajões peegeldume kõik igal hetkel, teab praegu Tartus Emajõe ääres elav ja Raplas Vigala jõe ääres üles kasvanud Kristiina hästi.

„Kevadeigatsus on pikk tee. Juba jaanuaris hakkas natuke valgemaks minema. Päike säras kirkamalt, kevadisemalt. Veebruari lõpus sai suusatades korra koonu peale päikest võtta. Siis tulid pajuutud ja asfalt sulas kodutänaval mõnest kohast natuke lahti. Tartus läheb jõejää raksatusega liikvele. Mõnda ojakest võibki kuulama jääda. Vaatan seda lahtisulamist üllatunud ülasesilmil: kas tõesti juhtub see jälle ja ma saan sellest osa?,” kirjeldab Kristiina poeetiliselt enda jaoks olulisi kevademärke ja räägib sellest, kuidas kevade tulek teda igal aastal puudutab. Ühes tema loodud lauluski on read: „Ärklitoa aknal on ikka veel katkine kruus, kõik on siin vana, kuid kevad on jälle nii uus.”

Kui Kristiina luulet lugeda, jääb mulje, et loovus on muuhulgas ka maailma nägemise ja tajumise viis. Ta justkui käib ringi ja märkab hetki ja asju, mida teised ei märka või tähelepanuväärseks ei pea. Uurin temalt, kas sellist loovat maailma nägemist on võimalik arendada. „Kindlasti on võimalik seda õppida ja arendada. See on maitsemeele, ilukirjandusliku stiili ja kujundliku kõneviisi, aga eelkõige ikkagi hingejõu ja loovuse arendamise tee. Kuulsin hiljuti ütlust, et inimesele silma vaadates saab näha, kas ta on ka tegelikult kodus või lihtsalt tuled suures majas põlevad, kuid elanik on kuskil mujal. Loovad jaksavad enamasti olla need, kelle hing on kodus või kodu poole teel,” mõtiskleb Kristiina.

Tema loovat teed on kahtlemata palju mõjutanud luuletajatest vanemad Andres Ehin ja Ly Seppel-Ehin. Ema Ly, kes on ka tõlkija ja filoloog, on meenutanud, et tütred kasvasid suure kirjutuslaua sahtlites, kuhu lastele oli tehtud pesa, kui vanemad tegid kirjatööd. Sealt pärineb ka Kristiina keeletundlikkus, ent nagu ta ütles, on see arendatav. Huvilistele pakutakse loovuskoolitusi ning ka Kristiina ise on ülikoolis loovkirjutamise kursuseid andnud.

„Loovkirjutamise kursuseid on igasuguseid, kuid minu meelest on tähtis, et need oleksid praktilist laadi ehk loengu osa oleks harjutustega vaheldatud. Samuti on oluline sõbralik õhkkond ja see, et oleks põnev. Minu loengusarja pealkiri vabade kunstide professorina oli „Teekond tundva inimese e homo sensibilise juurde,” räägib Kristiina ja jagab ka üht harjutust, mida on oma õpilastele andnud. Selle jaoks tuleks leida endale mõni teema, milleks sobib ka sõbra öeldud lause, raamatust pärit tsitaat või mõne klassiku luulerida, mis puudutab. „Pane kell viie minuti pärast helisema. Ütle endale: „Läks!“ Kirjuta kogu aeg, püüdes seejuures olla enda vastu lugupidav ja heatahtlik. Võta uus teema ja seejärel veel üks. Koos teema leiutamisega läheb sul aega iga päev umbes pool tundi. Nädala pärast on sul märkmikus 21 luuletust või luuletuse alget. Nüüd vaata neid ja loe mõni lemmik sõbrale ette. Põimi kokku parimaid kohti. Ära heitu, kui kõik ei kõneta,” juhendab Kristiina ning lisab, et väga oluline on lugeda ka palju head kirjandust, teha märkmeid ja koguda endale selliseid kirjutamisharjutusi.

Tunnistan Kristiinale, et vahel kasutan tema luulet selleks, et oma loovat meelt ja keelt avada ning uurin, kas ka tema leiab inspiratsiooni vahel teiste loomingust. „Muidugi,” muigab Kristiina,“ sellest võiks pikalt rääkida. Oleme kõik arglikke allikaid ja salateid pidi ühenduses ka loomingu kaudu. Kinniseid veekogusid on väga vähe,” on Kristiina veendunud.

Küsin ka, kust ta kõige enam inspiratsiooni leiab. „Omaenda südamest ikka. Aga enne tuleb vist kõigil mitu tiiru maailmale peale joosta, et seda taibata,” saan lihtsa, kuid sügava vastuse. Küsimuse juures, kas tal on ka oma loomingulised distsipliinid või rutiinid, ei taha Kristiina pikalt peatuda, sest neid küll on, aga need vahelduvad sageli. „Kõige olulisem on ikka turgatus ja inspiratsioon ning see, kas on tunne, et on, mida öelda,” võtab Kristiina meie jutuajamise kokku.

Tulles tagasi aga loovust hullutava kevade juurde, on paslik lõpetada ansambli Naised Köögis, mille liige Kristiina on, laulu „Las me õitseme” ridadega: „Järveveel sookured tõusevad õhku, keegi ei kiirusta neid. Tänases õhtus on soojust ja lõhnu, mis tiivustab meid. Lükkame kõrvale kõrkjad ja nõgesed, vaatame kerkivat kuud. Enam me külma eest tuppa ei põgene, hing ihkab midagi muud.”

Lennukat ja loovat kevadet!